Millised on raskused droonide tuvastamisel radarisüsteemides?

Kõik teavad, et radarisüsteemidel on raske tuvastada väikseid droone ja maapinna lähedal lendavaid droone. Niisiis, millised on raskused droonide tuvastamisel?

1. Miniaturiseerimine ja varjamine: paljudel droonidel on väike maht, mille tulemuseks on väike radari hajumise ala ja nad lendavad madalal kõrgusel, vähendades veelgi tõenäosust, et radar neid tuvastab. Sihtmärgi tuvastamiseks peab radar jääma drooniga vaatevälja. See on eriti problemaatiline linnakeskkonnas, kuna droonid võivad anduri vaatevälja ilmuda vaid mõneks sekundiks, enne kui need uuesti kaduvad.

2. Manööverdamine ja hõljumine: mehitamata õhusõidukid võivad sooritada kiireid manööverlende ning muuta oma lennusuunda ja -kiirust igal ajal, mis tekitab raskusi radari tuvastamisel. Mõned lennurežiimid – eelkõige hõljumine ja vertikaalne liikumine – võib olla automaatsete jälgimisalgoritmide abil tuvastamissüsteemide jaoks droonide tuvastamine keerulisem.

3. Kompleksne taustmüra: Kui radar tuvastab droonid, on vaja eristada drooni kajasignaali keerulisest taustmürast. Näiteks võivad droonid lennata keerulistes keskkondades, nagu linnad, mägised alad või ookeanid, kus on palju radarihäirete allikaid, sealhulgas sideantennid, kahesuunalised raadiod, telemeetriasüsteemid ning isegi juhtmed ja LED-tuled.

4. Varjamistehnoloogia rakendamine: Droonid võivad radarilainete peegelduse vähendamiseks kasutada erinevaid varjamistehnoloogiaid, nagu radari neelavad materjalid, varjatud katted, mittemetallilised materjalid ja komposiitmaterjalid, et vähendada radarilainete peegeldust, muutes droonide peegeldusala radaril väiksemaks ja raske tuvastada. Radarilainete tagasipeegeldamise asemel saab kasutada ka spetsiaalseid konstruktsioone ja konstruktsioone, näiteks kaldpindu, mis võib vähendada radari poolt tuvastamise tõenäosust. Optimeerige mootori konstruktsiooni ja kasutage soojuskiirgusega katteid, et vähendada infrapunatuvastussüsteemide (nt termopildiradarite) tuvastamise efektiivsust.

Ülaltoodud hiilimistehnoloogiaid saab kasutada eraldi või kombineerituna, et minimeerida droonide tuvastamise ohtu. Siiski tuleb märkida, et need hiilimistehnoloogiad ei suuda droonide avastamist täielikult ära hoida, vaid pigem vähendavad tuvastamise tõenäosust ja tõhusust.

5. Mitme sihtmärgi jälgimine: kaasaegsetes lahinguväljakeskkondades on väga võimalik kasutada korraga mitut drooni. Radar peab suutma jälgida ja eristada kõiki sihtmärke, mis seab radarisüsteemide jõudlusele kõrged nõuded. Selleks, et droonivastase süsteemi tuvastussüsteem oleks tõhus, peab sellel olema madal valepositiivsete ja valenegatiivsete tulemuste määr. Seda on raske saavutada.

C-UAS-i tuvastuselement peab olema piisavalt tundlik, et tuvastada kõik kasutuspiirkonnas olevad droonid, kuid liiga tundlik süsteem võib tekitada suure hulga valehäireid, mille tulemusena süsteem muutub kasutuskõlbmatuks. Droonivastaste süsteemide testitulemuste kohaselt nõuab tõeliste sihtmärkide eristamiseks keerukates keskkondades "märkimisväärset tööjõudu".

6. Kulude ja ressursside piirangud. Kuigi on olemas mõned täiustatud radaritehnoloogiad, mis võivad droonide tuvastamise tõhusust parandada, on need tehnoloogiad sageli kallid ja nõuavad palju arvutusressursse, mis ei soodusta laiaulatuslikku kasutuselevõttu. Suhteliselt öeldes on droonidel madalamad kulud ja künnised ning neid saab laialdaselt kasutada, mis seab radaritehnoloogiale suuri väljakutseid.

Lisaks peavad radarisüsteemid kombineerima teisi tehnoloogiaid, nagu elektrooptika, infrapuna, raadiosagedus jne, et parandada droonide tuvastamise täpsust ja usaldusväärsust.